Linnud

Soo- ehk salutihane
Leviala: Salutihane on levinud hajusalt üle Euraasia. Osa levilast on Euroopas, teine osa levilast Ida-Aasias Altaist, Mongooliast ja Ida-Hiinast kuni Korea, Sahhalini ja Hokkaidoni. Elutseb madalikel ja mägedes kuni 2100 m kõrguseni. Salutihane on Eesti mandriosas tavaline, saartel vähesearvuline haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust on hinnatud 60 000 – 100 000 paarile, talvist arvukust 100 000 – 200 000 isendile. Salutihane suuremaid salkasid ei moodusta, ta on teistest tihastest vähem seltsiv.

Välimus: Salutihasel on läikivmust lagipea, pruunikashallid selg ja saba, kreemjate külgedega valkjas alapool. Erinevalt põhjatihasest puudub salutihasel hoosulgede heledatest välisservadest moodustunud tiivavööt. Siiski on salutihaste noorlindude hoosulgede välisservad heledamad, mistõttu on salutihase ja põhjatihase noorlinde looduses väga raske eristada. Salutihase põsed on tuhmimad kui põhjatihasel, kuklajoon on voolujooneline ja erinevalt põhjatihasest sujuvalt turjale laskuva kaarega. Kindlaimad eristustunnused on häälitsused ja laul. Salutihase kutsehüüd on "tsite-tsite" või "tsite-tsite-dä-dä-dä". Põhjatihasel sellised häälitsused puuduvad. Salutihase laul on veemulksumisega sarnanev "dip-dip-dip" silpide rida.

Elupaik: Salutihane asustab Eestis leht- ja segametsi, jõgede ja ojade kaldapuistuid, puisniite, parke ja aedu. Salutihase eelistatud elupaikades leidub vanu ja kõduneva tüvega lehtpuid – näiteks tammi või pööke.

Toitumine: Salutihane toitub peamiselt putukatest ja ämblikest, talvepoolaastal lisaks mitmesugustest seemnetest, pähklitest (ka pöögipähklid), mida ta eelnevalt on varunud koorepragude vahele, sambla alla ja maapinnale. Ta toitub ka marjadest. Toitu otsib peamiselt põõsastelt või puude alumistelt okstelt.[5] Eriti talvel toitub ta ka maapinnal.

Pesitsemine: Salutihane pesitseb puuõõntes ja pesakastides. Ta kasutab, erinevalt põhjatihasest, rohkem olemasolevaid õõnsusi. Salutihane pesitseb Eestis ühe korra aastas. Enamik paare moodustub veebruaris-märtsis. [3] Pesa ehitab ta samblast ja kõrtest, pesalohu vooderdab taimevilla ja karvadega. Täiskurn on maikuus, koosneb 6-9 munast, need on valged, roostekarva täpikestega, ja sinitihase munadega äravahetamiseni sarnased. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud.

Põhjatihane
Leviala: Põhjatihane on laialt levinud pideval areaalil Euraasia parasvöötmes Inglismaast, Šotimaast ja Norrast läbi Siberi taigavööndi kuni Mandžuuria, Jaapani, Sahhalini, Kamtšatka poolsaare ja Korjakimaani. Levila põhjaosades on põhjatihane tavaline, lõunaosades paigutisem. Kesk-Siberis on põhjatihane arvukaim tihaseliik. Eestis on põhjatihase pesitsusaegseks arvukuseks hinnatud 70 000 – 130 000 paari, talviseks arvukuseks 300 000 – 600 000 isendit.

Välimus: Põhjatihane on salutihasega väga sarnane. Tal on salutihasest suurem pea ja kohevam sulestik. Hea eristustunnus salutihase ja põhjatihase vanalindudel on põhjatihase tiiva küünrahoosulgede heledatest välisservadest moodustunud laik. Põhjatihase ja salutihase noorlinde on üksteisest raskem eristada. Kesk- ja Lääne-Euroopa alamliigid on salutihasega märksa sarnasemad. Põhjatihase tunnuslikke häälitsusi on venitatud nasaalne karedakõlaline "däää däää". Põhjatihasel on kaks erinevat laulu. Kevadlaul on heledakõlaline "djüü-djüü-djüü..." või "diü-diü-diü", mis sarnaneb vahel mets-lehelinnu kurvakõlalise lauluga. Teine laul koosneb kurinatest, viledest, vaiksetest sidinatest ja trilleritest.

Toitumine: Põhjatihane eelistab toiduotsingutel põõsa- ja puhmarinnet ning puude alavõra. Toiduks on putukad, ämblikud ja teised selgrootud, talvepoolaastal toitub rohkem seemnetest ja marjadest. Kogub toidutagavarasid.

Elupaik: Eestis on põhjatihane levinud igasugustes okas- ja segametsades, Lääne-Eestis ka lehtmetsades. Skandinaavias, Euroopa idaosas ja Siberis asustab okasmetsi, sageli rabade lähedal asuvaid kuusemetsi. Lääne- ja Kesk-Euroopas eelistab lehtpuistuid. Mägedes leidub teda kuni metsapiirini. Soomes pesitseb ka tundra kasevööndis, teda on seal korduvalt täheldatud polaarjoone taga talvitamas.

Pesitsemine: Põhjatihane rajab pesa pehkinud puutüvesse. Pesaõõne uuristavad mõlemad vanalinnud või kasutavad teiste suluspesitsejate vanu pesaõõsi, neid vajadusel laiemaks uuristades. Pesakastides pesitseb harva. Pesa koosneb kõrtest, niinest, samblast ja samblikust ning selle ehitab valmis emaslind. Täiskurnas on 5–10 muna, need on valged, punakaspruunide tähnidega. Emaslind haub umbes kaks nädalat. Pojad lendavad pesast välja 17–19 päeva vanustena. Pesitseb ühe korra aastas.

Tutt-tihane

Leviala: Tutt-tihane on levinud Euroopas Pürenee poolsaarest kuni Uuraliteni.

Kirjeldus: Tutt-tihase iseloomulikem tunnus on teravatipuline musta-valgekirju tutt. Ta toitub aasta läbi peamiselt putukatest. Tutt-tihane on paigalind. Eesti mandriosas on tutt-tihane tavaline haudelind, kuid saartel puudub. Tema pesitsusaegset arvukust on hinnatud 80 000 - 140 000 paarile, talvist arvukust 200 000 - 300 000 isendile.

Elupaik: Tutt-tihane elutseb okasmetsades, eelistades männikuid. Eestis on tutt-tihane erinevat tüüpi männimetsadele omane lind. Kuusemetsi asustab ta harvemini.

Pesitsemine: Tutt-tihane ehitab pesa enamasti puuõõnsusse, kasutades sageli väike-kirjurähni, põhjatihase ja ka teiste tihaste vanu pesakoopaid. Ta rajab pesa ka oksaaukudesse ja puulõhedesse ning kasutab metsa ülesseatud pesakaste. Täiskurnas on 4-7, väga harva 8 valget roostepruunide pisilaikudega muna. Haudevältus 13-17 päeva. Pojad on pesahoidjad, nad väljuvad pesast kahe- kuni kolmenädalastena ning seejärel püsivad pesitsuskoha läheduses.

Must-kärbsenäpp

Must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca) on värvuliste (Passeriformes) seltsi kärbsenäplaste (Muscicapidae) sugukonda must-kärbsenäpi (Ficedula) perekonda kuuluv lind. Must-kärbsenäpp kuulub must-kärbsenäpi perekonda, kuhu peale tema kuuluvad veel kaelus- ja väike-kärbsenäpp. Must-kärbsenäpi rahvapärased nimed on metstikk, kadakaharakas ja kärbsepüüdja. Ladinakeelse nimetuse tähendus on ficedula 'väike viigimarju sööv lind', hypo 'allpool' ja leuca 'valge'. Liiki kirjeldas esmakordselt Peter Simon Pallas 1764. aastal. Välimuse poolest sarnanevad kärbsenäplaste sugukonna liigid mitmete teiste värvulistega, kuid kärbsenäplastel on iseloomulik toiduhankimise moodus. Varitsedes oma saaki puuoksal, sööstavad nad äkitselt õhku ja teevad tormaka jälituslennu lendava putuka suunas. Napsanud saagi nokka, sageli kuuldavalt, naasevad nad samale kohale või pisut eemale. Sellise toitumisviisi järgi on kärbsenäplased omale nime saanud. Ta on üks enim uuritud liike maailmas. Must-kärbsenäpp on zooloogidele heaks uurimisobjektiks, kuna pesitseb meeleldi ja suurel arvul pesakastides, mistõttu on uurimismaterjali kogumine lihtne. Ka Tartu Ülikooli lindude käitumisökoloogia töörühm on uurimise alla võtnud rasvatihase kõrval just must-kärbsenäpi.

Leviala ja ränne: Must-kärbsenäpi levila hõlmab suurt osa Euroopast, samuti leidub teda Lääne-Siberis ja Loode-Aafrikas. Eestis on must-kärbsenäpp levinud üle kogu maa. Must-kärbsenäpp on rändlind, kes pesitseb Eestis regulaarselt. Osa isendeid viibivad Eestis ka ainult läbirändel. Must-kärbsenäpp saabub siia aprillikuu lõpus ja isendite saabumine võib kesta maikuu teise pooleni. Kevadine läbiränne võib kesta juuni alguseni. Sügisene läbiränne ja talvitumiskohta lahkumine algavad juba juulikuus, kuid enamik linde lahkub augustis. Must-kärbsenäpp talvitub Lääne-Aafrika savannimetsades. Väike osa isendeid jääb talveks Vahemere-äärsetesse riikidesse, näiteks Hispaaniasse, Portugali, Lõuna-Prantsusmaale või Itaaliasse.

Arvukus: Eestis hinnatakse pesitsusajal must-kärbsenäpi arvukust 200 000–300 000 haudepaarile. 1991.–2008. aastal läbi viidud uuringu kohaselt on tema arvukus püsinud stabiilsena. Euroopas hinnati 2004. aastal must-kärbsenäpi arvukus 12–20 miljonile haudepaarile, mis teeks isendite koguarvuks 36–60 miljonit. Must-kärbsenäpi Euroopa populatsioon moodustab 75–94% liigi maailma populatsioonist. Mõnede andmete kohaselt on globaalse populatsiooni suuruseks 38,3–80 miljonit isendit.

Välimus: Nagu kõigil kärbsenäplsete sugukonna liikidel on ka must-kärbsenäppidel pikad tiivad ja pikk saba, mis võimaldavad neil õhus manööverdada. Nende jalad on lühikesed ja nõrgad ning neid vajavad nad pikka aega valvekohas saagi jälgimiseks. Kärbsenäplaste nokk on must ja lamenenud, nende suupära on lai ja väikeste peenikeste harjastega, mis kasvavad nokaservadel ja aitavad saaki tunnetada. Neile on iseloomulik püstine seisang. Must-kärbsenäpp on koduvarblase suurune värvuline. Tema kehapikkus on 12–14,5 cm ja tiibade siruulatus 22 cm. Ta kaalub 11–12 g, mõnedel andmetel kuni 13g.

Eluiga: Must-kärbsenäpp elab on kahe- kuni kolmeaastaseks, keskmine eluiga on 1,5 aastat. Haruldased on 6–7 aastaseks elanud isendid. Rõngastusandmetel on vanim leitud isend 15-aastane.

Elupaik ja eluviis: Must-kärbsenäpp on väga kohanemisvõimeline. Ta on levinud üle kogu Eesti ja asustab mitmesuguseid elupaiku, kus leidub õõnsusi või pesakaste. Must-kärbsenäpp pesitseb kuuse-, sega- ja lehtmetsades, kuid eelistab sega- või lehtmetsi. Ta võib oma pesapaiga rajada ka puisniitudele, parkidesse või aedadesse. Must-kärbsenäpid on päevase eluviisiga ja elavad paaridena. Must-kärbsenäpi emaslinnu ülapool on pruunikashall ja alapool valge või helepruun. Isaslind on pesitsusajal kontrastselt mustvalge sulestikuga. Tema ülapool on must ja alapool valge, tal on valge laubatähn. Pärast sügisest sulgimist sarnaneb isaslind pruunivärvuselise emaslinnuga.  Esineb ka isaslinde, kes sarnanevad juba pesitsusajal emaslinnuga. Zooloogid on täheldanud, et pruuni sulestikuga isaslinde leidub rohkem Kesk-Euroopa populatsioonides ja musta sulestikuga isaslinde rohkem põhjapoolsetes populatsioonides. Mõlema sugupoole tiibadel asetsevad laiad valged laigud ja saba on valge äärega. Must-kärbsenäpi noorlind on tuhmpruuni üla- ja alapoolega, valgete laikudega tiibadel.

Toitumine: Must-kärbsenäpp on peaaegu täielikult putuktoiduline lind. Peamiselt toitub ta selgrootutest, eriti lendavatest putukatest. Tema põhitoidu moodustavad putukad järgnevatest seltsidest: seltsist kiletiivalised (Hymenoptera) sipelgad, mesilased, herilased, seltsist mardikalised (Coleoptera) mardikad ning seltsist kahetiivalised (Diptera) sääsed ja kärbsed. Poegade toitmise perioodil on oluliseks toiduobjektiks liblikaliste (Lepidoptera) röövikud. Hilissuvel, rändel või toidupuuduse korral võivad must-kärbsenäpid süüa ka seemneid ja vilju. Oma toidu hangib ta peamiselt puuokstelt ja -koorelt. Vihmase ja jaheda ilma korral otsib toitu ka lehestikust ja isegi maapinnalt. Harvemini varitseb ta oma saaki puuoksal istudes, nagu kärpsenäplaste sugukonnale üldiselt omane on. Sellisel juhul on must-kärbsenäpile iseloomulik kiire sööst õhus olevate putukate napsamiseks.

Pesitsemine: Kevaditi jõuavad must-kärbsenäpi isaslinnud varem kohale, et hõivata pesitsusterritoorium. Must-kärbsenäpp pesitseb puuõõnsustes või pesakastides. Territooriumil puuduvad kindlad piirid ja seetõttu kaitseb isaslind eelkõige väljavalitud pesaõõnsust või -kasti. Paljudel juhtudel saabuvad linnud tagasi eelnevatel aastatel hõivatud pesakohta. Isaslinnud on paigatruumad kui emaslinnud. Vastupidiselt vanalindudele üldiselt eelmise aasta noored ei pöördu tagasi oma sünnipaika, vaid otsivad uusi pesitsusvõimalusi naaberaladelt. Isaslinnul tuleb tihti pesapaiga pärast võidelda teiste suluspesitsejatega. Võideldes puukoristaja, põldvarblase, sini- või rasvatihasega, jääb must-kärbsenäpp tavaliselt kaotajaks ning halvimal juhul võib isegi elu kaotada. Võitluses aed-lepalinnu, soo-, põhja- või tutt-tihasega on must-kärbsenäpid edukad. Kui valitud pesapaiga juurde saabub emaslind, tervitab isaslind teda lauluga ning näitab talle pesaõõnsust. Paari moodustumine toimub, kui emaslind on pesaõõnsusega rahul. Pesa ehitamisega tegeleb isaslinnu ergutuste saatel emaslind. Pesaõõnsus vooderdatakse kuivanud puulehtede, kõrte, sambla, puukooretükkide ja ka sulgede ning karvadega. Pesa valmib 5–6 päevaga. Pärast pesa valmimist algab munemine. Emaslind muneb ühe muna päevas ja kurn valmib mai lõpus või juuni alguses. Kurnas on 5–7 muna. Munad on helesinised ja  tähnideta. Kui viimane muna on munetud, algab haudumine. Haub ainult emaslind. Isaslind viibib pesa läheduses, kaitseb territooriumi, hoiatab ohu eest ning toidab emaslindu. Haudumine kestab 11–14 päeva. Pojad kooruvad juuni keskel. Sündides on nad pimedad ja hõredalt udusulgedega kaetud. Poegade toitmisest võtavad osa nii emas- kui ka isaslind. Poegade toiduks on väikesed putukad, eriti liblikaröövikud. Kuna polügaamia on must-kärbsenäppide seas levinud nähtus, võib näha emaslinde, kes hoolitsevad poegade eest üksinda, sest isaslind on lahkunud teise emaslinnu juurde. Samuti võib juhtuda, et poegade eest hoolitseb ainult isaslind. Kui pesade vahemaa on piisavalt väike, suudab isaslind hoolitseda rohkem kui ühe pesakonna eest. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast 14–15 päeva vanustena. Noorlinnud saavad suguküpseks 1-aastaselt. Suve jooksul pesitseb must-kärbsenäpp üks kord ehk järelkurna ta ei mune.

Häälitsused ja laul: Kevadel talvitumiskohast tagasi jõudes laulab must-kärbsenäpp vähe. Laulmishoog hakkab kasvama pärast esimest nädalat ja saavutab haripunkti emaslinnu munemise ajal. Haudeperioodi algades muutub laul taas vähem intensiivsemaks ja lakkab poegade koorumise ajal. Leidub ka isaslinde, kes laulavad kuni juulikuu alguseni. Hommikul alustab must-kärbsenäpp oma lauluga 40–50 minutit enne päikesetõusu. Õhtul lõpetab laulmise paarkümmend minutit pärast päikeseloojangut. Must-kärbsenäpi laul on lihtne, hele ja kõlab kõhklevalt, vahel esineb raiuvalt rütmiline üles-alla liikuv stroof. Tema laul kõlab kui "tsikru-tsikrutsi-tsikru-tsikru", "tri-kruti-kruti-tri" või "fütsi-fütsi-fütsi-tsitsi". Erutuse korral must-kärbsenäpp häälitseb ja naksutab nokka. Kutse- ja hoiatushüüd on vali "pit", "tsüt" või "vlüt, vlüt". Erinevate isendite laul võib olla varieeruv. Erinevalt võivad laulda ka eri vanuses olevad isendid. Vanade isaslindude laul on kestvam ja mitmekesisem kui noorlindudel. Mõned isendid imiteerivad teiste linnuliikide häälitsusi, laulukatkeid või koguni terveid laule.

Vaenlased: Must-kärbsenäpi vaenlasteks on mitmed väikekiskjad ja röövlinnud. Kärp, nirk, metsnugis ja kivinugis rüüstavad pesasid. Nii noortest ja kui ka vanadest must-kärbsenäppidest toituvad kanakull, raudkull ja kodukakk.

Kasulikkus: Must-kärbsenäpp on oluline kahjurite tõrjes, kuna oma toitumisega piirab kahjurputukate arvukust.

Seisund: Eestis ei kuulu must-kärbsenäpp kaitstavate liikide nimekirja. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi kuulub must-kärbsenäpp kategooriasse ohuväline. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu ehk IUCNi punase nimestiku järgi kuulub kategooriasse „soodsas seisundis“.

Rasvatihane

Rasvatihane (Parus major) on linnuliik tihaslaste sugukonnast. Ta on Eesti üks tavalisemaid ja tuntumaid linde ning üks põhjalikumalt uuritud linnuliike maailmas. Lisaks on ta meie arvukaim talvitaja. Isased rasvatihased domineerivad alati emaste üle.

Rasvatihane on Eesti 2016. aasta lind.

Rasvatihase umbes 30 alamliiki jagunevad rühmadeks major, minor ja cinereus. Rühma major alamliikide alapool on kollane, cinereus ja minor rühmade alamliikide alapool on valkjas.

Leviala: Rasvatihane on laialt levinud Euraasias Briti saartest kuni Jaapani ja Sunda saarteni. Kesk-Aasiat asustab temaga väga lähedane liik turkestani rasvatihane. Eestis on rasvatihane arvukas lind, tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 300 000 – 400 000 paarile, talvist arvukust 0,6–1,2 miljonile isendile.

Välimus: Pikkus keskmiselt 15 cm ja kehamass 19 grammi. Rasvatihase paljude Aasia alamliikide alapool on hallikasvalge, kuid kõigil alamliikidel on must lagipea ja kurgualune, ning kurgu alt läbi kõhualuse kuni sabani kulgeb must vööt, mis on isastel selgelt laiem kui emastel. Isased on raskemad, pikemate tiibade ja jooksmega kui emased. Lehtmetsas ööbivad isaslinnud on raskemad kui männikus ööbivad isaslinnud.

Häälitsused: Laul on lühike, kõlab kui "sitsi-kleit, sitsi-kleit".

Elupaik: Rasvatihane on levinud kõiksugustes puistutes, teda leidub aedadest suurte metsadeni. Siiski eelistab liik pesitseda lehtmetsades, kus leidub piisavalt pesaõõnsusi. Okasmetsades on arvukus madalam. Pesitseb meeleldi ka inimese poolt üles pandud pesakastides ja seepärast on liik ka paljude ornitoloogiliste uuringute mudelliigiks. Paks lumi ja umbes −40 kraadi mõjub rasvatihasele surmavalt.

Toitumine: Rasvatihane toitub putukatest, nende munadest ja vastsetest. Talvel sööb seemneid, marju ja puuvilju; toitub ka loomakorjustel.

Pesitsemine: Rasvatihane pesitseb kõikvõimalikes õõnsustes ja pesakastides. Emaslind rajab õõnsusesse pesa, mis koosneb samblast, kuivadest kõrtest ja lehtedest. Sisevooderduses kasutab karvu, jõhve, taimevilla ja sulgi. Kurna 3–13 munaga leidub mai algusest kuni juuli teise pooleni. Munad on valged ja kirjatud hajusate roostekarva täppidega. Rasvatihane pesitseb meil üks kuni kaks korda aastas. Rasvatihane on paigalind. Isased kasutavad pesakaste ööbimiseks sagedamini kui emased. 

Sinitihane

Sinitihane (Parus caeruleus syn. Cyanistes caeruleus) on tihaslaste sugukonda tihase perekonda kuuluv lind. Alates 21. sajandi algusest on tendentsiks tema arvamine koos lasuurtihasega (Cyanistes cyanus)  perekonda Cyanistes. Siiski pole see lõplik. Kanaari saarte sinitihaseid vaadeldakse ka eraldi liigina Cyanistes teneriffae.

Leviala: Sinitihane on Kesk-Euroopas väga sage. Peale Euroopa esineb ta Kanaari saartel, Loode-Aafrikas, Türgis, Kaukaasias, Iraanis ja Turkmeenias. Kanaari saarte sinitihaseid vaadeldakse sageli eraldi liigina Cyanistes teneriffae. Eestis on sinitihane vähearvuline, kuid üldlevinud lind. Tema arvukus võib meil külmade talvede tagajärjel märgatavalt kahaneda. Sinitihase pesitsusaegset arvukust hinnatakse 100 000 – 150 000 paarile, talvist arvukust 200 000 – 400 000 isendile.

Välimus: Sinitihasele on iseloomulikud sinine mütsike ning sinakad tiiva- ja sabasuled. Pea ülapool on taevassinine, välja arvatud valge laup ja valge vööt kuklal. Noka lahunurgast kulgeb läbi silma kitsas tumesinine riba, mis ühineb kuklal üle teise silma mineva samasuguse ribaga. See riba laskub seejärel kõrva kattesulgede tagant lõuaaluse musta laiguni, kaardudes ümber valgete põskede. Kaela tagaosa on helesinine, selg ja saba kattesuled oliivrohelised. Kõhupool on kollane, tiivad ja saba taevasinised. Tiiva kattesulgede valged tipud moodustavad tiival valge vöödi.

Eluviis: Sinitihane eelistab elada tammerohketes leht- ja segametsades. Sageli elab ta parkides ja aedades. Ta on osalt paiga-, osalt hulgulind. Talvel kohatakse sinitihast enamasti paaris. Vahel moodustavad sinitihased ühiseid salku teiste tihastega. Matsalu roostikes talvituvad sinitihased suurte, mitmesajaisendiliste parvedena.

Pesitsemine: Pesapaikadele ilmub ta märtsis juba paaridena. Aprillis asub ta pesa rajama. Pesa teeb ta harilikult puuõõnde maapinnast 1–4 m kõrgusele, sagedamini niiskesse metsa vee lähedale. Lisaks looduslikele õõnsustele kasutab ta meeleldi väikeste rähnide pesakoopaid ja kõdunenud kändude lõhesid. Pesa ehitavad mõlemad vanemad enamasti samblast, kuivast rohust, niinest, karvadest ja ämblikuniidist. Pesa vooderdatakse hobusejõhvide, sulgede ja udusulgedega. Pesaava läbimõõt ei ületa 30–35 mm. Valmis pesa jääb 3–5 päevaks tühjaks, siis muneb emalind sinna 9–13 muna. Munad on valged punakaspruunide tähnidega. Haub ainult emaslind, isaslind toidab teda 1–2 korda tunnis. Vahel lendab emane ka ise toitu otsima, kattes munad udusulgedega kinni. Haudumine kestab 12–14 päeva. Esialgu toidab poegi peamiselt isalind ja emalind soojendab neid, aga alates 4.–6. päevast lõpetab emane poegade soojendamise ja läheb ka ise neile toitu tooma. Vanemad toovad toitu pessa kuni kolmsada korda päevas. Pojad on pesas ligi 20 päeva. Pärast poegade pesast lahkumist toidavad vanemaid veel 6–9 päeva ja asuvad siis teist kurna looma.

Toitumine: Sinitihane korjab toitu puuokstelt, põõsastelt, pungadelt ja lehtedelt. Talvel langeb ta vahel lumele, et korjata sealt putukaid. Ta sööb liblikaröövikuid ja ämblikke, märksa vähem leidub toidus mardikaid, lutikaid, kahetiivalisi ja kiletiivalisi. Ta hävitab suurel hulgal metsa- ja aiakahjureid, näiteks rüüstab viljapuutuplase talvepesi ja sööb õielõikajaid. Niimoodi toob ta suurt kasu. 

Väänkael

Väänkael (Jynx torquilla) on pruuni-hallikirju väike linnuliik rähniliste seltsist rähnlaste sugukonnast väänkaela perekonnast.

Leviala: Väänkael on laialdaselt levinud Euraasia parasvöötmes, Portugalist ja Norra keskosast üle Kaukaasia, Siberi ja Kirde-Hiina kuni Sahhalini ja Jaapanini. Väänkael on rändlind, ta talvitub Põhja-Aafrikas ja Lõuna-Aasias. Väänkael on Eestis väikesearvuline haudelind, tema arvukus on siin viimase paari aastakümne jooksul tunduvalt vähenenud. Väänkaela arvukust on hinnatud 5000 - 10 000 paarile.

Välimus: Väänkaelal on varjevärvus, ta on üleni kirjatud puukoore sarnase mustriga, nagu ka öösorr. Kehakujult sarnaneb punaselg-õgija või vööt-põõsalinnuga. Lend on lainjas. Väänkaela häälitsused sarnanevad lõopistriku ja väike-kirjurähniga. Häirimise korral pöörab väänkael kaela mitmes suunas nagu madu ja ka sisistab rästiku moodi. Rahvasuu tunneb teda seetõttu ka nõidmao nime all.

Toitumine: Väänkael sööb peamiselt sipelgaid, vähem lehetäisid, rohutirtse ja teisi putukaid. Ta pistab oma pika kleepuva keele sipelgapessa ja haarab selle külge jäänud sipelgad kiiresti suhu. Sipelgaid, eriti metsale kasulikku salukuklast, hävitab väänkael suurel hulgal.

Pesitsemine: Väänkael pesitseb hõredates leht- ja segametsades, saludes, puisniitudel, parkides, suuremates aedades jt puistutes, samuti üksikutes puudes ja asulate servades. Pesa teeb rähni või puukoristaja vanasse õõnde või pesakasti või looduslikku puuõõnsusse. Päris pesa väänkael ei tee, kuid pesapõhi on peaaegu alati vooderdatud mingi taimeprahiga. Liigikaaslaste vastu on väänkael agressiivne, sellepärast ei pesitse kaks väänkaela teineteisele lähemal kui kakssada meetrit. Sobivaid pesakohti on vähe, sellepärast, kui väänkael leiab juba hõivatud pesakoha, siis kihutab ta selle omaniku minema, pillub munad pesast välja ja hukkab linnupojad. Väänkael ei armasta puhtust: tema pesa on räpane. On teada juhtumeid, kus väänkael on munenud enda tapetud teise liigi poegade peale. Eestisse saabub väänkael hilja, alates aprilli teisest poolest või mai algusest, ja lahkub septembris.

Puukoristaja

Puukoristaja on ilus lind sinihalli ülapoole ja valkja alapoolega. Väga osava ronijana võib puukoristaja ainsana meie lindudest puutüvel, pea ees, alla ronida. Ronimisel ei kasuta ta porri ega rähni kombel saba toetuspunktina, vaid tema imetlusväärne ronimisvõime on tingitud pikkade varvaste ebatavaliselt suurest siruulatusest ning teravaist ja tugevaist küünistest. Puukoristaja lend on enamasti lühimaaline ja lainjas, maas kulgeb ta hüpeldes.

Oma erksa ja energilise olemisega meenutab puukoristaja tihaseid, kellega koos ka tihti tegutseb. Toidumajakeses taanduvad tema eest kõik teised linnud. Inimese suhtes ei ole ta arg, kuid säilitab loomupärase ettevaatlikuse - eelistab inimese lähenemisel igaks juhuks puutüve taha peituda.

Puukoristajal on kolm laulu, mida kuuldub sulailmaga juba jaanuaris. Üks laul on nn. trillerdus, teine laul on langevalõpulised kõlavad vilistused ja kolmas - huikavad heledad tõusvalõpulised vilistused. Puukoristaja viled on nii lõikavad, et paratamatult tähelepanu köidavad.

Puukoristaja elutseb igasugustes metsades, puisniitudel ja parkides, kuid eelistab pesitsemiseks vanemaid leht- ja segametsi, kus leidub õõnsustega puid. Veebruari lõpul ja märtsi algul kuuldub üha sagedamini puukoristaja laulu. Naabrite kohtumised piiril muutuvad üha lärmakamaks, linnud erutuvad rohkem ja täpsustavad piire tülides ning ägedas võitluses. Sagenevad ka mängud, kus isaslind emaslinnu kõrval oksal vilistab ja nõksatavaid kummardusi teeb.

Pesa ehitatakse puuõõnsusse või pesakasti. Ehitusmaterjalina kasutatakse kasetohtu ja männikoore õhukesi ebemeid. Pesaava vähendatakse vajaduse korral savi või pori abil. Munad on valged, roostepruunide ja väheste hallide laikudega. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kolmenädalastena. Poegade eest hoolitsemisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Algul talutavad vanalinnud noori oma territooriumil, augusti lõpul muutuvad aga sallimatuks ja suruvad noori territooriumi äärtesse. Siin moodustavad noored omaette paare ja hakkavad omakorda looma ja edaspidi kaitsma oma territooriume.

Kuldnokk

Kuldnokk (Sturnus vulgaris) on linnuliik kuldnoklaste sugukonnast kuldnoka perekonnast. Rahvapäraseid nimesid: kuldnokk, rästas, türgi varblane, puurivarblane, mustmats, tulilind, nõgikikas, kullalind, rootsvarblane, rootsvilistaja, teomees.

Välimus: Kuldnokk on musta läikiva sulestikuga mida katavad väikesed valged tähnid. Kehapikkus on 21–23 cm, kaal 65–80 g . Maapinnal liigub joostes või astudes (mitte hüpates).

Leviala: Kuldnokk on levinud haudelind kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaarel, Lõuna-Itaalias ja Koola poolsaarel), Siberi metsa- ja stepivööndis kuni Irkutskini, Väike-Aasias, Kesk-Idas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias (v.a kõrbealad). Eestis on levinud üle kogu riigi, kuigi arvukus on viimase 20 aasta jooksul tugevalt vähenenud. Viimase arvukushinnangu järgi pesitseb Eestis 150 000–250 000 paari kuldnokki. Talvel on meil hinnanguliselt 100–2000 kuldnokka.

Kuldnokk on inimese poolt viidud ka Põhja-Ameerikasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale, kus nad on välja tõrjunud kohalikke linnuliike. Põhja-Ameerika kuldnokkade populatsiooni hinnatakse 2 miljonile, neid on lubatud igal ajal tappa. Lääne-Austraalias, kuhu kuldnokad pole veel jõudnud, on valitsus palganud püsivaid patrulle, kes peavad maha laskma kõik kuldnokad, kes sinna üritavad tulla.

Toitumine: Kuldnokk tarvitab nii loomset (putukad ja nende vastsed, ussid, teod jt. selgrootud) kui taimset toitu (seemned, marjad, taimepungad). Pesitsusajal on valdavalt loomtoiduline.

Pesitsemine: Kuldnokk elutseb peamiselt kultuurmaastikul, kuid ka igasugustes puistutes. Väldib paksu metsa ja laia avamaastikku. Eelistab segametsa, metsaservi ja puisniite. Kuldnoka vaenlasteks looduses on pistrikulised ja kakulised, poegadele on ohtlikud varesed ja oravad, ka kärplased. Toob kasu kahjurputukate hävitamisega. Pesitseb paaridena, kuid väljaspool pesitsusaega tegutseb alati salguti või suurte parvedena. Päevase eluviisiga. Suur hulk kuldnokki pesitseb inimese poolt pandud pesakastides või puuõõnsustes. Pesa asetseb maapinnast kuni 15 meetri kõrgusel. Kurn on täis aprilli lõpuks või mai alguseks ja selles on 4–7 muna. Mune hauvad emas- ja isaslind vaheldumisi, haudumine kestab 13–15 päeva. Mõnikord võivad pesitseda samal suvel ka teistkordselt. Pojad lennuvõimestuvad kolmenädalaselt.

Ränne: Kuldnokk on rändlind. Eestisse saabub juba veebruari lõpus või märtsi alguses. Sügisränne võib alata juba juuli II poolel ja kesta oktoobri lõpuni. Talvitub Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Eesti kuldnokad talvitavad peamiselt Hollandis ja Belgias. Üksikud kuldnokad jäävad ka meile talvituma. Suur osa kuldnokki hukkub varakevadel